Vanaduse kergus ja raskus
Iga inimene vajab heakskiitvat pilku. Isegi vanas eas saab inimene jaksu ja naudib sõbralikku suhtumist – seda et teda nähakse. Kaamera saab vahendada märkamist.
Olen pildistanud näitusele kuut eakat inimest, nende enda kodudes ja kodude ümbruses. Nende vanus jääb vahemikku 85 kuni 98 aastat. Mõnda neist olen mitmel aastal pildistanud, mõnda olen kohanud vaid korra, kuna kokkulepitud kohtumised tuli koroonaviiruse tõttu tühistada.
Minu lähtekoht fotografeerimisel oli, et inimene saab ise otsustada, kuidas teda pildistatakse, kuida ta soovib nähtav olla.
Märkasin et eakatele meeldis pildistamine. Pildile püüdmise hetked olid nende jaoks vaimselt kerged. See kajastus selles, kuidas nad soovisid piltidel olla. Kuigi fotodes on palju üksinduse kurbust, paistab sealt sanas rõõmu ja leebust. Ka minu jaoks pakkusid kohtumised rõõmu.
Projekti edenedes mõistsin, et vähemalt sama olulised kui fotod, oli nii minu kui pildistatavate jaoks kogu protsess ise.
Oma näitusega soovin osaleda arutelus heast vanadusest ja vanaduse mitmetahulisusest.